Kunst / Art

Kunst on lugu kogemuste keeles.

Art - a story in the language of experience.

Värv

Värv pole värv, värv on omadus.

Värvid tunduvad nii loomulikud, aga samas on nad enamasti lihtsalt objekti omapärane viis peegeldada keskkonda, muuda keskkonda, muutub ka värv.

Pimedas pole punapäid.

Mis on küsimus?

Mis on küsimus? Mis see on, kas küsimus on lihtsalt küsimus ja vastus lihtsalt vastus. Vahel on ju küsimus hoopsi vastus ja vastus küsimus, aga kuidas see üldse võimalik on. Kumb on tähtsam kumb määrab, mis on kogu küsimus/vastus terviku sisu. Vaadates kasvõi ajakirjanikke ja poliitikuid, poolitikud oskavad väänata küsimust vastusega ja ajakirjanikud ajavad tihti taga kindlat vastust küsimusega, kes otsustab, kas üldse on küsimust ilma vastuseta ja vastust ilma küsimuseta.

-Kas see on küsimus?
- See ei ole vastus.

-Kui palju on väärt võti maailmas kus pole lukke?
 -Võtme väärtusega.

Palju sa näed?

Tõmba soe, villane müts üle silmade. Mida sa näed?- Maailma mida ennegi, ainult vähem, tuhmimalt, rohkem aimates. Harjud ja mõne ajaparast näed juba rahuldavalt. Võta müts silmilt. Mida sa näed? Silm ei näe, kõrv ei kuule aju näeb, aju kuuleb.  Mida sa näed kui silmad on kinni? Mida sa näed kui on pime? Mida sa kuuled kui on pime? Kui reaalne on reaalsus?

Olemasolu

Me oleme kõik, kes on olnud. Juureldes selle üle, kas on olemas mõtteviirused jõudsin järeldusele, et kogu inimkond elab meis. Meist teeb inimesed need mõtted ja ideed mis kelleski teises ammu enne meid sündinud ja mis läbi meie edasikandub arenedes/muutudes. Inimesed kelle silmad säravad, kellede ideed kiirgivad ja valguvad, inimesed kes jätavad jälje teistessegi, siis need jäljed kanduvad edasi, muutes ideede autorid anonüümselt või mitte surematuks. Kogu inimkonna ajalugu hoitakse umbes 100 aasta sees, raamatud ja muud infokandjad on viimase paarituhande aasta jooksul seda seaduspära veidi rikkunud. Nagu inimkeha, mis oma elus on vahetanud välja iga aatomi millest ta koosneb, on ta ikka see sama inimene, veidi vanem, veidi targem. Säravad inimesed säravad läbi inimkonna, nende leeki kannavad teised/meie seda ise teadmata, vaadake kasvõi keeli. Ideed ongi mõtteviirused nad kanduvad ja arenevad meis ilma et me ise arugi saaksime, kas keeled ja ideed elavad oma elu, tõsi neid poleks ilma meieta aga nad on vanemad kui üksik inimene elus või on nad meie esivanemad kes elavad läbi meie edasi.

Valgus

Valguse kiirus on suurimal kiirusel aatomite vahel toimuv andmeedastus ajas ja ruumis. Mis aga ei tähenda et valgus liigub kõige otsemat teed ajas ja ruumis. Tahendab, miski võib liikuda aeglasemalt aga jõuda varem kohale kui valgus. See tähendab, et valgus eksisteerib pea kõigis ruumi mõõtmetes ja kõigi mõõtmete normaalide suunaline summaarne kiirus ei saa olla suurm kui c aga kui miski liigub vähemates ruumi mõõtmetes kui valgus alla valguse kiiruse võib ta siiski varem kohale jõuda. Kui valgus paneb meile liikumise kiirusele piirangu kas ta piirab siis ka aja liikumise kiiruse? Valgus...valguma; valguskiir...valguv kiirus?

maa ja ilm

Suurim teadmine on tundmine.

Keel

Kõigepealt, kõigepealt tulid nimed, häälitsused, mis võtsid tunnetuslikult kokku olemuse(olevus,olema,on), siis nad muutusid, muutusid omadusteks, kõike pole enam näha(nägu), aga näiteks pea-peal, kõrv-kõrval. Kuni, kuni tulid sõnad, mis tähendasid kõike ja mitte midagi - asesõnad. Kunagi, kunagi oli iga ühel oma keel, mille sai oma emalt, emakeel. Enne, enne kui polnud standardeid, pidi palju rohkem kuulama, sest sõnad olid tunnetuslikud, mitte õiged ega valed. Keele areng lõppeb kui tekib kultuur ja ühiskond, sest siis on vaja koos asju teha, korraldad, hallata ja pole ruumi tunnetuslikusele vaid on vaja kiirust täpsust ja ühtsust, siis lõppeb indolektne sõnade loome(loom,loodus,lugu-lood), evolutsiooni reeglitele allumine ja klaasistub. Sõnad on tunne ja tunnetus, meeleolu(Meel, meeldima, meelitama, meelsus, meeletu, minu meelest, meelas, ülemeelik), vali sõnu hoolega, sest igaüks tähendab neist midagi ammust ja sügavat, isegi kui kuju ja tähendus on muutunud. Plii otsaga - pliiots - pliiats. Kus on ukse hing(hingeõhk, hingetõmme, hingetu, hingusele minema)? Mis vahe on sõrmedel ja näppudel?

Üks pirn?

Kaua on pirn pirn? Kas pirn on pirn juba siis kui õis hakkab pirniks saama? Mitu ampsu.saab võtta? Toores-küps-mäda-muld-seemned-uus puu. Pool pirni või terve pirn lohuga, pruuni laiguga? ... Mis teeb pirnist pirni, kus jooksevad piirid, kas kõik on lõpmata üks, siis kus lõppeme me ise? Ma teen kunagi näituse "Kaua on pirn pirn?"

Aeg

Ma ei usu, et aeg on aeg, ma arvn, et aeg on hetkete vool, ma arvan, et aeg on ajas. Mis sest, et aeg voolab me kehas ja me ümbruses üheti, aga meis ta nii ei voola, kelle jaoks veel on aeg kui meile endile ja meie aeg ei ole ju poolduvad osakesed tuumakellas või pöörlevad hammasrattad uuris. Meie aeg, on meie hetked... ja kindlasti vaimustus neis just vaimustus. Väiksena olid tunnid aastad nüüd on juba homme eile. Arvan et mängust, uudistamise ja vaimustumise asendanud loomulikkus, koorem ja väsimus. Unes on aeg lõppmatu ja unes saab päris mailmas teleporteeruda, rännata läbi aja, ühest päevast teise, ühest kohast teise, ilma saabumist ootamata. Huvitav, kas elulõpp on nagu unenägu, mis oli nii pikk, nii värvikas, aga nagu polekski olnud. Mitut unenägus oled sa näinud...? Aeg lendab!

Unistused

Ma usun, et inimesed ei tea, mida nad tahavad, nad unistavad, mida nad tahaksid, aga unistused ei ole kätte saamiseks vaid unistamiseks. See võib kõlada kurb, aga tõeline kurbus on siis kui inimene saab seda, mida ta arvab, et tal on vaja, mida ta arvab et ta tahab - kui ta saab selle, millest ta unistab. Unistused on unsitamiseks, on selleks, et inimesed pürgiksid edasi, et nad areneksid, et nad oleks inimesed ja et nad leiaksd selle, mida nad tahavad, sest nad ei tea mida nad tahavad. Unistused on tavaliselt asjadest, mis on väga kaugel, seetõttu paistavad nad tihiti inimesele ainult ühe nurga alt, mis on just see parim kõigist nurkades ja samas kõiki halbu nurki pole näha, ükskõik kui suured need ka pole. See on nii naljaks, et unistused tunduvad inimesele nii kauged, saavutamatud, kui tegelikult on nad ise neile kõige lähemal, need on olemas ju ainult nende enda peades ja seepärast ei saagi unistused täituda, neid pole väljas, väljaspool neid endeid. Isegi kui nad täituvad, siis juhtubki see, et tuleb tegelikkus ja selgub, et see polnudki see - unistus Unistused on nagu miraaz kõrbes jänusele eksinule, see hoiab teda liikvel, hoiab teda püsti, hoiab temas eluvaimu ja tõenäoliselt ehk jõuabki rändur oaasi tänu, aga kui ta peaks jõudma oma päästva miraazi sisse, siis seal oleks tegelikult ju ainult liiv, mitte see, mida ta sealt otsis. Unistused on nagu majaks laevadele, teejuht, aga mitte sihtkoht, sihtkoht on küll maa, aga igalpool ei saa maabuda. Unistused viivad edasi, aga mitte kohale.

Kes kõndis eismese tee?

Tihiti räägitakse, et inimene valis mingi tee või käib mingit teed. Üleüldse võiks nagu arvata, et inimesel pole muud vabadust kui käia mööda olemasolevat teed või nii vähemlat eeldatakse. Tihti kutsutakse seda ka orav rattas sündroomiks vast. Inimene käib mööda suht kindlat teed, mille ääred on palistatud sarnaste maastiku vaadetega, väikseid erinevusi eksiteerib aga peamiselt kehtib, et ühiskonnas peetakse õigeks teeks sünd-lasteaed-kool(+hunnik huvi ringe)-gümnaasium-ülikool+soovitatavalt magister, edasi töö, kas siis töötajana palga kõrgenduste ja pensioni poole või ettevõtjana laienemise ja mingite suurte lepingute sõlmimise suunas. Ei tohi ka muidugi unustada laste kasvatamine kus järeltulijad suunatakse samale teele millele ise on püütud minna või ollakse. Tegu on üldistusega, aga suures plaanis see nii on. Kõik suuremad kalded püütakse maha suruda /vanglad , hullumajad jne/ nagu kalaparves, kus vastassuunas ujujaid hammustatakse. Selles tulebki küsimus, et kelele on see hea või kus kohast selline süsteem tuleb? Ma usun et tegu ei ole kellegi poolt planeeritud süsteemiga, see on lihtsalt kujunenud nii, viimast kujunemist on küll pangad vast enam mõjutanud ja samuti ka kasu lõiganud, et aidata inimesi näiliselt oma ihaldatud teele lähemale ja ka seda võrd kiiremini neid rattas jooksma panna, vähem ringivahtimist, kindlam, et püsib õigel teel. Ka riigile ja ühiskonnale on hea stabiilne kui inimesed pürgivad kindlas korrapäras mingite väärtuste poole, siis on rahvas etteennustatav, kontrollitav, manipuleeritav ja seda mitte ainult lääne ühiskonnas vaid ka igal pool mujal, vahe on ainult konkreetsetes eesmärkides. Käänakud on kultuuriliselt teel võibolla erinevad, aga eelkäiad vaatavalt kiivalt, et järeltuliad käiks sisse käidud teed ja vaatajad kiivalt usuvad, et see ongi õige tee ja hädaoht varitseb teelt lahkudes. See kõik toimib heas usus, keegi ei tee seda etteplaanitult halbade kavatsustega, lihtsalt oma järglastele tahetakse parimat ja see on kõik see mille poole on ise pürgitud.

Kes siis kõndis esimese tee, kas see tee on ühiskonna loomaks muutumine, nii nagu kunagi tekkis aatom, rakk või loom. Kas see ongi saatus? Kas mitte sobiv tee on nagu vähk, mis oma elutegevusega nõrgestab surmavalt oma peremeeslooma? Kas valed teed, valed valikud ristmikel tõidki ühiskondade surmad/lagunemised? Kas katse ja eksitus meetodi tulemus ongi optimaalsus? Kas optimaalsus ongi saatus?


On see tõesti nii?

Saladused

- Mis on greibi saladus? Ananassi oma on see, et tal tulevad lehed küljest kui küps.
- Kindlasti on greibil saladusi, aga need on lihtsalt salajased saladused.
- Mis saab greibi saladustes kui me ära sööme greibi? Kuhu nad lähevad?
- Need saladused jäävad meie sisse, valguvad laiali, täites meid peast kuni varba otsteni.

Saladusi ei saagi teada, selle pärast on nad saladused - kõik on saladus, aga me saame neid ära tunda, sest oleme ise täis saladusi. Inimesed sünnivad ilma saladusteta, aga läbi õunte, raamatute, kooli, teatri ja palju muu, täituvad nad saladutsega ning sedamööda aina rohkem hakkavad nad maailma ära tundma.

"Inimene on saladus" Dostojevski

Kui ma loen raamatut, siis ma kujutan ette neid tegelasi ,ma tean, et ma tunneks nad ka tänaval ära kui nad vastu jalutakisd, aga kui mul palutakse neid detailselt kirjeldada, siis kogu kujutlus kaob nagu udukogu, mis kohtunud tuulega. Sama on saladustega, me tunneme neid, me teame millised nad on, aga nii kui peame neid seletama, kaob see tundmus ja jääb tühjus.
Me ju teame, mis või kes teine inimene on, võib ju teada mõnda asja inimese kohta konkreetselt, et talle meeldib see ja see värv või need ja need lilled, mustrid loomad, söögid ,aga kui sa selle kõik ette loed, tead ja tunned, et sa ei ole tegelikult midagi selle inimese kohta öelnud, sa tead, kes ta ju on, sa tead, aga seda ei saa välja öelda, sest see on saladus.

Mina?

Iseloom...-ise loom?, meis kõigis on peidus loom, metsik loom, me olemegi loomad, aga mitte ainult, meil on teadvus, mõte, kuidas iganes seda nimetada, meil on see mõte, mis suudab metsikut looma taltsutada, esimene metsik loom kelle me, me kui inimesed, taltsutasime ei olnud koer, helesinine lehm või must lammas, vaid ise loom. Me ei ole ainult mõte, ega ka ainult loom. Kuigi on inimesi, on erinevaid, on inimesi, kellel seda mõtet on vähe või loom liialt metsik ja ka vastupidi, kellel mõte on liialt range või loom liialt taltsas. Mulle meeldivad sellised minad kelles on metsikust ja ka mõtet, et osata olla metsik, siis kui selleks on aeg ja olla mõttega siis kui mõtet vaja on. Looma ei saa valida enda sisse aga oma mõtet saab, see ongi meie vabadus olla, kes me tahame olla, ilma, et me nii mõeldud oleksime.

Nupud

Mulle meeldivad nupud, neid saab vajutada. Mul on kahju nuppudest mida kunagi ei vajutata. Mõlda vaid, nupp on ju loodud selleks, et teda keegi kunagi vajutaks kui kahju kui keegi siis teda kunagi ei vajuta. Seepärast ma päästangi nuppe ja püüan nende eesmärki täita, muidugi on ka põnev, mis siis juhtub kui nupp on vajutatud. Nupud on nii võimukad. Sa võid luua valguse ilma sõnadeta, rääkida inimisega ilma temani minemata, avada seina, ilma seina lõhkumata. Nupud. Vajutage nuppe ja vaadake, mis juhtub, kõik nupud teevad midagi isegi kui nad midagi ei tee.

Saatus

Saatus ja tahe, mis juhib meie elu, kas meie enda tahe või saatus? Ma usun, et mõelmad mängivad suurt rolli elus. Tahe on lihtne ja selge mõiste, aga saatust ma kirjeldaks kui kõige optimaalsemat lahendust, et õun kukub puuotsast alla, mitte üles, et pilved on taevas ja maakera pöörleb ümber päikese. Ma usun, et saatus on jääv suurus, see on see jõgi milles me kõik eluga kaasa ulbime ja see jõgi viib meid omasoodu rahulikult edasi, aga tahe on nagu võime ujuda, muuta oma kohta jões või ujuda üldse vastuvoolu. Saatus on inimese "Vaikimisi" reziim ja tahe on see manuaal, kus pead kõik ise teadma ja valima.
Väiksena olid plastikust piltmõistatused, kus tuli liigutada ruute, et saada soovitud pilt, mõnikord oli viimane ruut hoopis vastupidises nurgas kui vaja ja selleks, et see saada õigesse kohta tuli kõik paigast liigutada. Tahe on sama sugune, kuna saatus määrab kõige juhusliku ja loomuliku oleku ajas ja ruumis, siis tahe on võime asju liigutada oma kohalt, aga samas tuleb leida eelenevalt seal olnud asjale ka uus koht ja selle uue koha eelmisele omanikule uus koht ja nii edasi.
Füüsikaliselt võiks seda seletada kui aine omadust liikuda lõpmatult olemas oleva kiiruse ja suunga, kuni miski teda ei mõjuta - see oleks saatus - ja jõud, mis paneks keha suunda või kiirust muutma oleks tahe. Ehk kõik läheb nii nagu inimesed tahavad ja kui ei lähe, siis nad tegelt ikka vist väga ei taha nii.
Pole midagi hullu elada ilma tahteta, sest elu voolab edasi ja midagi katki ei jää, saab rahus jões ulpida ja nautida mööduvaid puid ja taevas triivivaid pilvi, samas ei ole katki ka teada, mida tahta ja pingutada selle nimel, et olla just selles kohas kus sa tead end tahtvat olla. Lõpuks loeb ainult see, et sa ise rahul oled.

Mis on?

Ma olen lugenud kunagi kuidas Sokrates piidleb kellegi käest, et mis on vaprus? Teine mõtleb hoolega ja ütleb igast definitsioone, aga Sokrates keerab kõik peapeale, tuues näited kus kohas selline asi ei oleks vaprus.
See oli ammu kui ma seda lugesin ja jäi vaevama, aga ajajooksul olen jõudndu järeldusele, et kõik mis on, on hetkes, iga omadusõna kirjeldab ainult ühes hetkes ja kohas seda, mida ta tähendab. Kunagi ei ole enam sama hetke ja sama sõna ei tähenda kunagi enam seda sama, mida ta just siis tähendas. Keegi on tark ainult sel hetkel kui ta midagi tarka teeb ja isegi see pole teada kas tagasivaadaes on see enam tark tegu, kõik kehtib ainult hetkes ei tulevikus ega minevikus.
Jõudes sellisele ilmselgele järeldusele leian, et tuleb nautida seda mis on, ehk eleada hetkes ja mitte lasta minevikul end kummitadad (nii hea kui halvaga) ja tulevikul end vaevata.


"carpe movimentum"

lisa 1 - vestlus Sokratesega http://www.gutenberg.org/dirs/1/5/8/1584/1584.txt

Need kes teavad, teavad, kes ei, neile ei aita ka sõnadestki.

Inimesed teavad, seda mida nad teadama peavad ja näevad asju nii. Selleks, et saada aru teiste sõnadest ja mõtetest, peab ka teine teadma seda shifrit ja seda sõnadega üle ei anna, see on mingi teadmine, kuskil sees. Üht asja võib mitmetmoodi kirjeldada, aga selleks, et sa oskasid teada millest jutt, pead olema seda näinud. Samuti on teadmistega, need on asjad, mida ei saa olla käega katsunud ja silmadega näinud, aga siiki kuskil on mingi idee olemas, ükskõik mis vormi pandud, maali, luuletusse, sõnadesse, sa kas saad sellest aru või ei saa, oleneb kas sa oled tajunud selle idee olemasolu või ei. Sõnad võivad inimese ainult juurdlema panna ja panna otsima midagi, mida nad pole ehk tähele pannud. Aga sõnad teadmisi ei anna, nagu ei anna maalid ja nagu ei anna luuletused, need on kõik lihtsalt ilusad kujutised ideest/nägemusest.

Anumad

Inimesed on nagu anumad, mida täidavad tunded ja mõtted, kunagi ei tea kui suur on anum. Vedeliku hulk võib muutuda iga hetk kuigi tavaliselt on nad pool tühjad. Agaˇkui nad on täis, on nad nii täis, et ajab üle, ja kui kork peal on lendab kas kork minema või läheb anum ise katki ja anum ei tervene kiiresti. Katkisest anumast voolab kõik välja ilma midagi sees hoidmata. Seepärast prem olla ilma korgita ja pilduda oma sisu, sest tervet anumat saab alati uuest täita, aga katkist parandada on raske. Veel peab mainima, et kui anum pikka aega täidetud ühe ja sama maitselise vedelikuga jääb see maitse anumale külge ja iga vedelik võtab selle maitse varjundi endale külge, mis sinna anumasse sattuma peaks. Hoidke anumaid ettevaatusega, sisu saab alati muuta, nii kuis vaja.

Au sammas

(Marcus Tullius) Cicero, eKr106-eKr43 oli rooma riigimees "Parem on, et inimesed küsivad, miks sul ei ole ausammast, kui et nad küsivad, miks sul on."

Au sammas on midagi, mis seisab kõrgel et hoida ülal au, aga kelle ja mille jaoks?

Helilooja sammas on tema heli nagu kirjanikul tema raamat, arhitektil tema ehitised, filosoofil tema mõtted, aga kõik ei tea/ei oska tähele panna nende sambaid nii, nad ei näe neid, need sambad, eeldavad inimeselt, aega, haritust, huvi ja palju muud, seetõtte ka kivist sambad, mis peavad tekitama au selle inimeses, kes seda vaatab, olenemata sellest, kas ta on selle inimese tegelikku au sammast näinud. Selle pärast peabki kujutama inimese au kõigile inimestele üheselt au tekitavas vormis, et inimene oskaks ka ainult silmaga mõõta seda au, sest me elame pealiskaudsuse maailmas ja tõelisi sambaid ei jõua vaadata. Mitte, et see oleks halb või hea, see juba kord on nii. Lihtsalt.