Monday, November 22

Unistused

Ma usun, et inimesed ei tea, mida nad tahavad, nad unistavad, mida nad tahaksid, aga unistused ei ole kätte saamiseks vaid unistamiseks. See võib kõlada kurb, aga tõeline kurbus on siis kui inimene saab seda, mida ta arvab, et tal on vaja, mida ta arvab et ta tahab - kui ta saab selle, millest ta unistab. Unistused on unsitamiseks, on selleks, et inimesed pürgiksid edasi, et nad areneksid, et nad oleks inimesed ja et nad leiaksd selle, mida nad tahavad, sest nad ei tea mida nad tahavad. Unistused on tavaliselt asjadest, mis on väga kaugel, seetõttu paistavad nad tihiti inimesele ainult ühe nurga alt, mis on just see parim kõigist nurkades ja samas kõiki halbu nurki pole näha, ükskõik kui suured need ka pole. See on nii naljaks, et unistused tunduvad inimesele nii kauged, saavutamatud, kui tegelikult on nad ise neile kõige lähemal, need on olemas ju ainult nende enda peades ja seepärast ei saagi unistused täituda, neid pole väljas, väljaspool neid endeid. Isegi kui nad täituvad, siis juhtubki see, et tuleb tegelikkus ja selgub, et see polnudki see - unistus Unistused on nagu miraaz kõrbes jänusele eksinule, see hoiab teda liikvel, hoiab teda püsti, hoiab temas eluvaimu ja tõenäoliselt ehk jõuabki rändur oaasi tänu, aga kui ta peaks jõudma oma päästva miraazi sisse, siis seal oleks tegelikult ju ainult liiv, mitte see, mida ta sealt otsis. Unistused on nagu majaks laevadele, teejuht, aga mitte sihtkoht, sihtkoht on küll maa, aga igalpool ei saa maabuda. Unistused viivad edasi, aga mitte kohale.