Sunday, October 3

Kes kõndis eismese tee?

Tihiti räägitakse, et inimene valis mingi tee või käib mingit teed. Üleüldse võiks nagu arvata, et inimesel pole muud vabadust kui käia mööda olemasolevat teed või nii vähemlat eeldatakse. Tihti kutsutakse seda ka orav rattas sündroomiks vast. Inimene käib mööda suht kindlat teed, mille ääred on palistatud sarnaste maastiku vaadetega, väikseid erinevusi eksiteerib aga peamiselt kehtib, et ühiskonnas peetakse õigeks teeks sünd-lasteaed-kool(+hunnik huvi ringe)-gümnaasium-ülikool+soovitatavalt magister, edasi töö, kas siis töötajana palga kõrgenduste ja pensioni poole või ettevõtjana laienemise ja mingite suurte lepingute sõlmimise suunas. Ei tohi ka muidugi unustada laste kasvatamine kus järeltulijad suunatakse samale teele millele ise on püütud minna või ollakse. Tegu on üldistusega, aga suures plaanis see nii on. Kõik suuremad kalded püütakse maha suruda /vanglad , hullumajad jne/ nagu kalaparves, kus vastassuunas ujujaid hammustatakse. Selles tulebki küsimus, et kelele on see hea või kus kohast selline süsteem tuleb? Ma usun et tegu ei ole kellegi poolt planeeritud süsteemiga, see on lihtsalt kujunenud nii, viimast kujunemist on küll pangad vast enam mõjutanud ja samuti ka kasu lõiganud, et aidata inimesi näiliselt oma ihaldatud teele lähemale ja ka seda võrd kiiremini neid rattas jooksma panna, vähem ringivahtimist, kindlam, et püsib õigel teel. Ka riigile ja ühiskonnale on hea stabiilne kui inimesed pürgivad kindlas korrapäras mingite väärtuste poole, siis on rahvas etteennustatav, kontrollitav, manipuleeritav ja seda mitte ainult lääne ühiskonnas vaid ka igal pool mujal, vahe on ainult konkreetsetes eesmärkides. Käänakud on kultuuriliselt teel võibolla erinevad, aga eelkäiad vaatavalt kiivalt, et järeltuliad käiks sisse käidud teed ja vaatajad kiivalt usuvad, et see ongi õige tee ja hädaoht varitseb teelt lahkudes. See kõik toimib heas usus, keegi ei tee seda etteplaanitult halbade kavatsustega, lihtsalt oma järglastele tahetakse parimat ja see on kõik see mille poole on ise pürgitud.

Kes siis kõndis esimese tee, kas see tee on ühiskonna loomaks muutumine, nii nagu kunagi tekkis aatom, rakk või loom. Kas see ongi saatus? Kas mitte sobiv tee on nagu vähk, mis oma elutegevusega nõrgestab surmavalt oma peremeeslooma? Kas valed teed, valed valikud ristmikel tõidki ühiskondade surmad/lagunemised? Kas katse ja eksitus meetodi tulemus ongi optimaalsus? Kas optimaalsus ongi saatus?


On see tõesti nii?