Saturday, October 11

Armastus

Armastus algab nagu kiindumud asja vastu, no nagu kui sul on mingi lemmik asi. See võib kesta igavesti või lõppeda niipea kui vaimustus üle, aga see on ainult kiindumus. Sama võib olla ka inimese vastu, aga see pole armastus, miks, sest see on enese pett ja lihtsalt oleneb kaua inimen on valmis end petma või tahab, aga asi on selles et inimesel tekib idee teisest inimesest ja kui see idee või illusioon on liiga ideaalne siis on raske sellest lahti lasta. Asja ja inimest iseloomustabki se, et kui inimesel tekib idee, arusaam illusioon asja kohta siis ta kunagi ei pea pettuma sest asi säilitab suht püsiavt väärtus ja olemust inimese jaoks, aga teine inimene on hoomamatu. Ehk armastus on see mis tuelb pärast kiindumust, see on tunne et midagi kontrollimatut on osa sinust, aga mida sa võid alati kaotada. Kusjuures see laotamise osa on tähtis, sest nagu tead inimene oskab hinnata vaid seda mida enam pole, ehk peab olema koguaeg käest libisemise tunne, tunne et kunagi ei saa nii lähedale et oleks kindel et see ei kaoks, see olks nagu nöör mis hoiab sind kaljul, laskamata kukkuda kuristikku, ükskõik kui tugevalt sa kinni hoiad ei suuda sa unustada, et kuristik on all, samas kui nöör hoiab ise kinni on sul suht ükskõik, sest siis kaob ka kuristik jalge alt, teine peab tekitama nii kuristiku kui ka nööri, ehk on habras piir kaotamise ja ensestmõistetavuse vahel kus tuntakse tunnet armastus, või vähemalt ma arvan, et ideaalis peaks see nii olema. 

Ehk armasuse vastand ei ole vihkamine vaid ükskõiksus.

No comments:

Post a Comment