Saturday, October 11

Armastus

Armastus algab nagu kiindumus asja vastu, no nagu kui sul on mingi lemmik asi. See võib kesta igavesti või lõppeda niipea kui vaimustus üle, aga see on ainult kiindumus. Sama võib olla ka inimese vastu, aga see pole armastus, miks, sest see on enese pett ja lihtsalt oleneb kaua inimene on valmis end petma või tahab, aga asi on selles et inimesel tekib idee teisest inimesest ja kui see idee või illusioon on liiga ideaalne siis on raske sellest lahti lasta. Asja ja inimest iseloomustabki see, et kui inimesel tekib idee, arusaam illusioon asja kohta siis ta kunagi ei pea pettuma sest asi säilitab suht püsivat väärtus ja olemust inimese jaoks, aga teine inimene on hoomamatu. Ehk armastus on see mis tuleb pärast kiindumust, see on tunne et midagi kontrollimatut on osa sinust, aga mida sa võid alati kaotada. Kusjuures see laotamise osa on tähtis, sest nagu tead inimene oskab hinnata vaid seda mida enam pole, ehk peab olema koguaeg käest libisemise tunne, tunne et kunagi ei saa nii lähedale et oleks kindel et see ei kaoks, see oleks nagu nöör mis hoiab sind kaljul, laskamata kukkuda kuristikku, ükskõik kui tugevalt sa kinni hoiad ei suuda sa unustada, et kuristik on all, samas kui nöör hoiab ise kinni on sul suht ükskõik, sest siis kaob ka kuristik jalge alt, teine peab tekitama nii kuristiku kui ka nööri, ehk on habras piir kaotamise ja enesestmõistetavuse vahel kus tuntakse tunnet armastus, või vähemalt ma arvan, et ideaalis peaks see nii olema.

Ehk armastuse vastand ei ole vihkamine vaid ükskõiksus.

Thursday, October 9

hmm, kui inimene püüab olla eriline, aga ei tea, et ta on ikka sama sugune kui teised, kas ta siis on tavaline ja kui inimene teab, et ta on selline nagu kõik teised, kas see teadmine ei muudab ta eriliseks?